Pärnu moe- ja tantsukool Gabriele tähistab pühapäevase kontserdiga küll oma 20. aastapäeva, kuid suure tõenäosusega lõpetab kool pärast seda eksistentsi. Gabriele asutas 1995. aastal Lembe Lemmiksoo. “Modellindus oli siis väga populaarne ja et isegi tegelesin sellega, otsustasin hakata korraldama tüdrukutele kursusi,” meenutas kooli direktor Lemmiksoo. “Kursused sisaldasid lavakõndi, modellindust ja kõike muud, mis oli seotud enda ilusaks tegemisega. Tegu oli nii popi asjaga, et vastuvõtuks tuli korraldada konkurss.” Et Lemmiksoo teine hobi oli tantsimine, tuligi ta mõttele asutada moe- ja tantsukool. “Võtsin üle õdede HankaHannika ja Hannely Veide õpilased,” rääkis Lemmiksoo. “Veided ju hukkusid parvlaeval Estonial 1994. Koos nende tantsugrupi liikme Monika Sjomginaga liitsin koolile tantsueriala. Moeõpilased olid juba enne olemas.” Lemmiksoo tegi aja jooksul koostööd ka modelliagentuuridega ja tänu sellele pääsesid tüdrukud tema koolist modellitööle Eestist väljagi. Pidev kolimine Pärnu bussipargi väikeses saalis alustanud kool paisus tippajal üle 300 õpilase ja 15 õpetajaga asutuseks. “Õpilaste arv kasvas meeletu kiirusega,” kinnitas direktor.

“Vahepeal oli juba nii, et kui mõni käis koolis harva, teda nägupidi ei mäletanud.” Ajaga muutusid Gabriele erialadki. “Hakkasin moeala siduma moekunstiga, sest üldiselt on Eestis levinud arvamus, et moeõpet ei ole siia väga vaja,” kõneles Lemmiksoo. “Ainult lavalise esinemise ja kontsadega käimise õppe jätsin alles, seda läheb tüdrukutel ikka ju vaja. Samuti tulid meil juurde disaini-ja õmblustunnid. Grupis õppijad tegid ise omale rõivad ja said õpet, kuidas neid pärast laval näidata.” Lemmiksoo arvates ongi erahuvikooli suurim pluss see, et alati saab tuua õppekavva uusi ja õpilastele huvitavaid erialasid. “Viimasel ajal on meil olnud pikalt nüüdistantsu suunitlus,” tõdes koolijuht. “Päris paljud õpilased on läinud edasi õppima Viljandi kultuuriakadeemiasse tantsu erialale.” Õpilaste arvu kasv tingis aga selle, et Gabriele pidi otsima omale üha avaramaid ruume. Esmalt kolis kool Supeluse tänavale, pärast seda Jalaka tänaval asunud teenindusmajja. Lõpuks maanduti kümneks aastaks Hospidali tänavas. “Tegime ikka suuri investeeringuid, sest saalid tuli ju korda teha,” avaldas Lemmiksoo. “Seal tekkis nii mul kui lastel juba kodutunne. Lastele on tähtis, et koht meeldiks, sest nad veedavad seal ju palju aega pärast kooli. Kahjuks vahetus maja omanikja uued üüritingimused ei sobinud meile enam.” Nii rändas Gabriele paigast teise, kuni mullu kevadel jõudis Rüütli 23 loomemajja. “Tantsukooli põhimure on ruumiprobleem,” ütles Lemmiksoo.

“Trennideks on ju suurt pinda vaja. Aga erakooli puhul peavad lapsevanemad selle suures osas kinni maksma, sest riigi toetus on naeruväärselt väike. Oleme küll Rüütli 23s, aga seal on väga kitsas. See on üks põhjusi, miks meie kevadkontsert jääb arvatavasti viimaseks. Panen kooli kinni.” Lemmiksoo nentis, et kooli sulgemise mõtted tekkisid tal juba siis, kui Gabriele pidi Hospidali tänavalt ära kolima. “Üks põhjusi, miks kooli sulgen, on seegi, et asi on veidi ammendunud,” lisas koolijuht.

“Kuigi eks loomulikult on mul ääretult kahju seda teha.” Lõpetatakse rõõmsalt Pühapäeval toimub Tervise kultuurikeskuses Gabriele moeja tantsukooli 20. aastapäeva kevadkontsert. Üritusel saab vaadata ühe kauaaegse õpilase kokku pandud filmi Gabriele ajaloost ja sadakond praegust õpilast näitavad aasta jooksul õpitud tantsunumbreid. “Kooli traditsioon on premeerida kauaaegseid õpilasi. Anname auhinnakujukesed neile, kes on koolis püsinud üle viie aasta,” lubas Lemmiksoo. “Neid on tavaliselt vähemalt 15 või rohkem. Loomulikult austame ka koolile väga suure panuse andnud pedagooge.” Lemmiksoo sõnade kohaselt tekib dagoogidel kõige parem tunne just siis, kui nad näevad, kuhu õpilased pärast kooli välja jõuavad.’

“Lastele on tähtis, et koht meeldiks, sest nad veedavad seal ju palju aega pärast kooli oma sõprade seltsis lemmikhobiga.” Lembe Lemmiksoo

Gabriele tüdrukud näitavad pühapäevasel kontserdil aasta jooksul õpitut, millele anti veel lihvi Rüütli 23 hoones.

Hullud Tiivad saade #1